ERR Kanalid, Tehnoloogia
Raadio Ringhääling oli 1. novembril 1924[1] asutatud osaühisus, mille eesmärgiks oli raadioringhäälingu arendamine Eestis. O/ü Raadio Ringhääling riigistati 1. juulil 1934. Selle tegevust jätkas Riigi Ringhääling.[2] Raadio Ringhääling on tänapäevase Eesti Rahvusringhäälingu eelkäija.
In Estonian:
Eesti Rahvusringhääling (lühend ERR) on avalik-õiguslik juriidiline isik, mis loodi vastavalt Eesti Rahvusringhäälingu seadusele 1. juunil 2007 Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühendamisel.[1][2][3]
ERR-i lipu alla on koondunud:
- telekanalid: ETV, ETV2, ETV+;
- raadiokanalid: Vikerraadio, Raadio 2, Klassikaraadio, Raadio Tallinn, Raadio 4;
- veebiportaali kanalid: Uudised ja arvamus, Sport, Kultuur, Novaator, Menu, Jupiter ning Lasteekraan.
Eesti Rahvusringhäälingu loomine
Eesti Raadio (ER) ja Eesti Televisiooni (ETV) ühendamisest räägiti juba alates 2000. aastate algusest[4][5]. Vabariigi Valitsus kiitis 2006. aastal heaks Eesti Rahvusringhäälingu loomise ETV ja ER õigusjärglasena[6].
Eesti Rahvusringhäälingu seadus võeti vastu 18. jaanuaril 2007, 78 kohal olnud Riigikogu liikmest hääletas seaduse poolt 76 liiget, vastu oli 1 ja hääletamata jättis 1 Riigikogu liige.[7]
Eesti Rahvusringhäälingu juhtimine
Pikemalt artiklis Ringhäälingunõukogu
Rahvusringhäälingu peamiselt poliitikutest koosnev[8][9] nõukogu on ERR-i kõrgeim juhtimisorgan. Nõukogu planeerib ERR-i tegevust, korraldab ERR-i juhtimist ja teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Kord aastas esitab Riigikogu kultuurikomisjonile kirjaliku ja suulise aruande oma tegevusest. Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul nimetab Riigikogu ühe esindaja igast Riigikogu fraktsioonist Riigikogu koosseisu volituste lõppemiseni ning neli asjatundjat Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjate hulgast, kelle volitused kestavad viis aastat. Riigikogu koosseisu volituste lõppemisel jäävad Riigikogu liikmetest nõukogu liikmed nõukogusse Riigikogu uue koosseisu liikmete nõukogusse nimetamise otsuse jõustumiseni.[1]
Hooned ja asupaik
Eesti Rahvusringhääling asub neljas eri hoones, mis on kahekaupa omavahel ühendatud. Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio hooned asuvad lähestikku Tallinna kesklinnas Gonsiori, Kreutzwaldi ja Faehlmanni tänaval. Täpsemalt Gonsiori 21, Gonsiori 27, Faehlmanni 12 ja Kreutzwaldi 14
Eesti Rahvusringhääling kavatses ehitada uue maja 24 000-ruutmeetrisele krundile Järvel Tuisu tänav 21, kuid majandusraskused panid projekti seisma. Hoone projekti võistluse võitis Nobel Arkitekter A/S (Taani) arhitekt Erik Nobel. Projekti nimi oli "Ring-Hääl-Hing"[10]. Uue maja ehitusest loobumise järel remonditi aastail 2013–2014 kapitaalselt nn uus raadiomaja Gonsiori 21.
12. veebruaril 2017 kolis ERR-i uudistetoimetus nn vanasse raadiomajja (aadressil Kreutzwaldi 14), mis hakkas kandma nime Uudistemaja. Veidi varem kolisid ERR-i raadiotoimetused ümber renoveeritud raadiomajja aadressil Gonsiori 21.
2019. aasta aprillis teatas Eesti Rahvusringhääling, et eeldatavalt 2023. aastal valmiva uue telemaja ideekonkursi võitis Kadarik Tüür Arhitektid oma kavandiga. Samal kuul alustati 15 kuud kestnud projekteerimist. Eesti Rahvusringhääling kavatseb 2022. või 2023. aastal müüa aadressidel Faehlmanni 12, Faehlmanni 10 ja Gonsiori 27 asuvad hooned amortiseerumise tõttu. Telemaja Gonsiori tänava poolsel seinal on dekoratiivne silm.[11]
Rahastamine
Eesti Rahvusringhäälingu 2011. aasta eelarve tulud on 28 053 211 eurot, millest 25 328 314 eurot tuleb riigieelarvest.[12] Eesti Rahvusringhäälingu 2011. aasta eelarve kulud on 27 090 390 eurot.[12] Lisaks riigieelarvest saadavatele tuludele on Rahvusringhäälingul suhteliselt väiksemas mahus muid tulusid, sh omatulud ja sihtotstarbelised eraldised. Omatulud annavad eelarvesse 1 694 488 eurot.[12] Omatulude kategooriatena on eelarves näidatud rent jm hoonetulud, teenused, omatoodete müük ning õiguste litsentseerimine ja müük.[12] Suurimaks omatulude allikaks on teenused (1 086 266 €).[12] Sihtotstarbelised eraldised annavad eelarvesse 1 022 739 eurot.[12] Suurimaks sihtotstarbeliste eraldiste kategooriaks on sihtotstarbelised projektitoetused (734 376 €).[12]
Rahvusringhäälingu omatuludest osa pärineb teiste riigieelarveliste asutuste eelarvetest.[13]
Rahvusringhäälingu rahastamiseks on korduvalt kaalutud telerimaksu (nimetatud ka loamaksuks) kehtestamist.[14][15][16][17][18][8]
Eesti Raadio
- Pikemalt artiklis Eesti Raadio
Eesti Raadio oli avalik-õiguslik ringhäälinguasutus. Eesti Raadio tootis viit raadioprogrammi: Vikerraadio, Raadio 2, Klassikaraadio, Raadio 4 (venekeelne) ja Raadio Tallinn (mitmekeelne). 2007. aastast, kui loodi Eesti Rahvusringhääling, lakkas Eesti Raadio omaette asutusena eksisteerimast.
Eesti Televisioon
- Pikemalt artiklis Eesti Televisioon
Eesti Televisioon on Eesti Rahvusringhäälingu teleorganisatsioon. Eesti Televisioon pakub saateid kolmel telekanalil: ETV, ETV2 ja ETV+.
Seni on Eesti Televisioon peamiselt eestikeelne telekanal, mis edastab ka muid võõrkeelseid hankesaateid, mis seaduse kohaselt tuleb varustada eestikeelse tõlkega. Peale enda toodetud eestikeelsete päevauudiste edastab Eesti Televisioon uudiseid ka vene keeles (ETV+), mis on reeglina eestikeelse tõlketa.
8. augustil 2008 alustas tööd Eesti Rahvusringhäälingu teine telekanal ETV2. ETV2 näitab kultuuriürituste, spordivõistluste ja poliitikafoorumite ülekandeid, ERR-i uudiseid, lastesaateid ning varem ETV põhiprogrammis olnud saadete ja filmide kordusi.
28. septembril 2015 läks eetrisse rahvusringhäälingu kolmas telekanal – venekeelne ETV+. Kanali eesmärgiks on pakkuda objektiivset informatsiooni maailmas toimuva kohta, kajastada kohalikku elu vene keeles ning kaasata venekeelset elanikkonda paremini Eesti ühiskonda.
1. veebruarist 2019 jõuavad ERR-i telekanalid HD-kvaliteedis vabalevi vaatajateni üle Eesti. SD-formaadi paralleeledastus jätkub vähemalt järgmised kolm kuud. ERR loodab leida lisarahastust selle perioodi pikendamiseks kuni 2021. aasta lõpuni.[19]
Kriitika
Rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu ning lähtub üksnes seadusnõuetest.[20] Kuid ERR juhatuse endine esimees Margus Allikmaa on lükanud ümber väite, nagu lähtuks ERR üksnes seaduse nõuetest, öeldes: "Rahvusringhääling on aga programmi koostamisel ja planeerimisel vaba ning lähtub oma tegevuses seadusest, arengukavast, organisatsioonisiseselt kokkulepitud väärtustest, otsustajate eetikast ja esteetikast ning veel paljudest üksikasjadest".[21] Eesti rahvusringhäälingule on tehtud mitmeid etteheiteid, sealhulgas:
- äärmuslikku poliitilist tasakaalustamatust[22]
- tasakaalustamatust (peamiselt poliitilist)[23][24][25][26][27][28][29][30][31][32][33][34][35][36][37][38][39][40][41][42][43]
- saateprogrammi sisutühjust[44][45][46][47][48][49][50][51][52][53]
- uudiste ühekülgset kajastamist[54][55][42][38][40]
- hea ajakirjandustavaga vastuollu minekut[38][56]
- ebaausat/kõlvatut konkureerimist reklaamiturul ja filmiturul[57][58][59][60][61][62][63][64][65][66][67][68][69][70][71]
- maksumaksja raha ebaotstarbekat kulutamist[72][73][74][75][76]
- liiga nõrka kontrolli rahvusringhäälingu varade kasutamise üle[77][78]
- vähest rahvuslikkust[79][80]
- korruptiivsust ja vähem levinud spordialade mittekajastamist spordiuudised[81][82][83][41]
- kitsast auditooriumi ja venekeelsele publikule liiga vähese tähelepanu pööramist[84][85][86][87][88][32][41][89]
- teaduse depopulariseerimist[90][91][92]
- rahvusringhäälingu juhtkonnas valitseva ideoloogiaga vastuollu läinud töötajate kiiret vallandamist ja muidu kahtlast kaadripoliitikat[93][94][95][96][97][98][99][100][101][102][103][104]
- liigset kommertsialiseerumist[105][106]
- valijate võõrandamist demokraatiast[107]
- nõukogude nostalgia õhutamist[108][109][110][111][112]
- teisitimõtleja mõnitamist ja ründamist[113]
- ebatsensuurset väljendust[114][115][116][117]
Vaata ka
Raadio Ringhääling oli 1. novembril 1924[1] asutatud osaühisus, mille eesmärgiks oli raadioringhäälingu arendamine Eestis. O/ü Raadio Ringhääling riigistati 1. juulil 1934. Selle tegevust jätkas Riigi Ringhääling.[2] Raadio Ringhääling on tänapäevase Eesti Rahvusringhäälingu eelkäija.
Eellugu
Oletatavasti oli üks esimesi raadiovastuvõtja ehitajaid Eestis Järvamaa telegraafitehnik F. Viedenbaum, kes oli saanud raadiokogemusi esimeses maailmasõjas, kus ta juhtis ühe suurema sõjaväeosa raadiojaama tööd. Viedenbaum katsetas oma aparaati esimest korda 1920. aasta veebruaris. See oli ehitatud Telefunkeni firmalt tellitud osadest. Esimesed välismaised vastuvõtjad jõudsid Eestisse 1922. aasta lõpus.[3]
Esimesed katsesaated
Ringhäälingu katsed algasid Eestis juba 16. jaanuaril 1924, kui Tallinna ja Saksa raadiojaama Königs Wusterhauseni vahel tehti kõneproov. Selleks kasutati Haapsalu saatjat. Kuna kõneproovi kuuldavuse kohta puudub informatsioon, siis peetakse katsesaadete ametlikuks alguseks Eestis 11. maid 1924. Sel päeval anti Haapsalust edasi Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilaste segakoori kontsert. Katsesaade läks eetrisse kell 9.35 hommikul ja seda kuuldi lainepikkusel 2500 m (raadiosagedusel 119,9 kHz) Tallinnas, Pärnus, Vändras ja valvetehniku jutu järgi isegi naaberriikides.[4]
Haapsalust edastati katsesaateid nii 1924. kui ka 1925. aastal. Et aga Haapsalu raadiojaam oli õigupoolest telegraafikeskus, kus puudusid ringhäälingule vajalikud tehnilised vahendid, kolisid katsesaated peagi Tallinna.[4]
Eestikeelse raadio sünd
Ettevalmistused
Esialgu oli kavas Raadio Ringhäälingu saatejaam avada 13. detsembril 1926.[5] Saatejaama detailid jõudsid Tallinna mereteed pidi juba oktoobris.[6]
Tallinna raadiosaatejaama lainepikkus oli 285,7 m (raadiosagedus 1049,3 kHz) ja võimsus 2,2 kW (võrdluseks ‒ Riia saatejaama võimsus oli 1,05 kW ja Helsingi saatejaama võimsus oli 0,5 kW). Tallinna saatejaama suur võimsus võimaldas seda hästi kuulata Pariisis ja Londonis.[5]
Esmaülekandeks oli Eestis paigaldatud umbes 2000 raadioaparaati (ligikaudne raadioabonentide arv).[7] Tollal kehtinud korra järgi tuli kõik raadioaparaadid kontrollida riiklikus proovikojas. Aparaadi kontroll maksis 500 marka.[6] Raadiomaks aastaks oli 1926. aastal 1800 marka,[8] Raadioaparaatide hinnad algasid 13 000 margast.[5] Abonentmaksust olid vabastatud koolide, sõjaväeosade, posti- ja politseiasutuste aparaadid.[9]
Esimene eetripäev
Saatejaama tegelik avamine toimus aga 18. detsembril 1926 kell 19.00. Esimestena kõnelesid raadio teel haridusminister Jaan Lattik ja teedeministri abi Karl Jürgenson. Kõnedele järgnesid muusikalised vahepalad. Ülekannet olevat olnud kuulda Tallinnas, kuid mujal Eestis oli leviga probleeme.[7]
Näiteks Lõve raamatukogu seltsis toimus sel päeval kontrollkuulamine, mida tuli jälgima "kaunis palju" rahvast. Seltsil oli 4-lambine raadiovastuvõtja. Õhtu kavas oli Eesti ja teiste Euroopa saatejaamade kuulamine. Õnnetuseks äpardus Eesti ringhäälingu kuulamine täiesti.[10]
Ruumid ja meeskond
Esimesed saated valmisid Tallinnas aadressil Pikk 43 asuvas üürikorteris, kus oli neli ruumi. Suurimas stuudios oli pinda 55 m2 ja selles toas asusid klaver ja tolle aja kohta moodne Reiszi marmorplokk-mikrofon, mida "andis kahe käega tõsta". Koplis asuva saatjaga peeti ühendust tavalise telefoniga.[11]
1927. aasta sügisel koliti Estoniasse, kuhu jäädi 17 aastaks. 1944. aasta märtsipommitamise ajal hävis teatrihoone koos ringhäälingu stuudiote, fonoteegi ja arhiividega.[12]
Saatekava
Esialgu oli saatepäeva pikkuseks kavandatud kolm tundi. Raadio Ringhäälingu saateid plaaniti edasi anda õhtuti kell 18.00–21.00. Saatepäeva alguses pidid kõlama börsiteated, turuhinnad ja ilmateade. Neile järgnesid päevauudised ja kõne. Kõnelejateks kavatseti paluda kõiki "enam-vähem tuntud" avaliku elu tegelasi, aastas umbes 365 kõnelejat. Kõnele pidi järgnema orkestrimuusika ja sooloesinemised. Selleks oli kavas sõlmida leping Eesti parimate solistidega ja võtta ametisse esmalt trio, hiljem aga salongiorkester. Samuti oli võimalik kuulda Estonia teatri ja Kaarli kiriku ettekandeid.[5]
Raadio areng 1926–1934
Rahulolematus levi ja saatekavaga
Raadio Ringhäälingu suurimaks väljakutseks läbi selle ajaloo oli halb levi. Paljud neist, kes maksid suhteliselt kallist aastamaksu, ei olnud rahul heli kvaliteediga. Rahulolematus kasvanud nii suureks, et mitmed raadioklubid ja -seltsid ähvardasid streigiga.
Nii teatas 1932. aasta 10. veebruari Postimees, et kõrge raadio abonentmaks ja saatejaama halb kuuldavus on "Iisaku raadioharrastajate peres kutsunud esile palju nurinat". Paljud senised raadiokuulajad olid oma antennid maha võtnud ning asusid ootama abonentmaksu alandamist ja saatejaama levi parandamist. Ka ei rahuldanud kuulajaid raadiojaama saatekava.[13]
Paar päeva hiljem võis sarnase sisuga sõnumeid lugeda Elvast. Seal olevat raadiost loobunud isegi suuremate ja kallihinnaliste aparaatide omanikud, kes "lasevad aparaatidel nurgas kasutamatult seista".[14]
Kriitilistel kõnekoosolekutel, mis toimusid Pärnus,[15] Võrus,[16] Narvas[17] ja Viljandis[18] nõuti abonentmaksu alandamist poole võrra. Vastasel juhul ähvardati loobuda raadiokuulamisest.
Riik oli teadlik puudustest ja püüdis omal moel leevendada leviga seotud probleeme. Juba 1930. aasta suvel oli teedeminister kehtestanud määruse, mis keelas Tallinnas ja Tartus raadio ringhäälingu saatejaamade ümbruses kahe kilomeetri raadiuses püstitada ehitusi ja panna üles aparaate, mis võisid segada raadiojaamade korralikku tegevust. Eraldi juhiti tähelepanu arstidele, kes pidid elektrilised sisseseaded varustama "vastavate abinõudega", et need ei segaks raadio levi.[19]
"Salajased" saatejaamad
Üks esimesi teateid raadiopiraatidest Eestis pärineb 1932. aasta algusest. Siis teatas Postimees, et Võrus töötab salajane saatejaam "Pliuhkami ringhääling", mis edastab saateid peamiselt pühapäeviti kella 16–18 vahel. Saated kostvat isegi 50–60 km kaugusele. "Võrreldes Tartu ja Tallinna saatejaamu Võru oma salajase saatejaamaga, on viimane märksa selgemalt kuulda," teatas Postimees 12. märtsil 1932.[20]
1933. aasta algusest on teada salajasest ringhäälingust Kapa-Kohila, mis töötas pühapäeviti ja andis edasi "labasusi sisaldavaid ülekandeid". Kapa-Kohila oli kuuldav lühilainel ja asus üsna lähedal Krakovi saatejaama lainepikkusele.[21]
Tartus tegutses "salajane" amatöörraadiojaam Eksperimentaal, mis olevat vahendanud grammofonimuusikat ja tsitaate Postimehest. Ringhäälingu muusikaline osa oli hästi kuuldav, kuid sõnaline osa kostis nõrgalt. Raadiojaam töötas lühilainel Viini lainepikkuse lähedal.[22]
Esimesed autoraadiod
1933. aasta suvel asuti raadioaparaate seadistama sõiduautodele.[23] Autoraadio võis valmistada ja paigaldada oma sõidukile igaüks, kes oli selleks enesele patendiameti loa hankinud. Autodele raadiovastuvõtja seadmise kohta tuli võtta linnavalitsuselt sellekohane luba. "Kuna asi on veel uudne kogu Eestile, siis tuleb linnavalitsusel küsimust põhjalikult kaaluda. Eriti tuleb kaaluda, kas raadio kuidagi segavalt juhtimisele mõjub," kirjutas Postimees 30. juulil 1933.
Esimeses järjekorras asuti raadioaparaate paigaldama linnaautodesse. Maale jõudsid need mõnevõrra hiljem. Arvatakse, et üks esimesi, kes tõi autoraadio maale, oli Anton Lepp Pedjal.[24]
Televisioonisaatja hankimise küsimus
1933. aastal oli küsimuse all kaugenägemise saatejaama muretsemine, kuid kuna see ala oli alles algastmel ja vähe kasutajaid, siis küsimust põhjalikumalt ei arutatud.[25]
Raadio Ringhäälingu riigistamine
Esimesed mõtted osaühisuse Raadio Ringhääling riigistamisest käidi välja juba 1920. aastate lõpus.[9] 1929. aastal pöördus o/ü Raadio Ringhääling valitsuse poole ettepanekuga, et riik asuks ringhäälingu osanikuks. Riigipoolse osalusega soovis ettevõte hankida täiendavaid vahendeid uute arenduste jaoks. Ettepanek jäi esialgu valitsuse poolt suurema tähelepanuta.[26]
Meelemuutus saabus 1930. aasta kevadel, kui teedeministeerium asus pidama läbirääkimisi o/ü Raadio Ringhäälinguga selle ümberkorraldamiseks. Riigi eesmärk oli saada ettevõttes enda kätte enamusosalus.[9] Enamusomanikuna saanuks riik endale osaühisuse juhatuses kaks kohta ja õiguse nimetada oma esindajaid ka teistele vabanevatele juhatuse liikmete kohtadele. Ringhäälingu eelarve pidanuks kavade kohaselt kinnitama teedeminister, mis oleks "andnud valitsuse kätte veel suure võimaluse ringhäälingu tegelikuks juhtimiseks.[26]
1930. aasta septembri keskpaigas arutati riigi osalust ringhäälinguettevõttes valitsuse koosolekul. Lõplikku otsust ei tehtud. Küll aga moodustati ministritevaheline komisjon, kes asus uurima osalise riigistamise võimalusi.[27]
Ministritevaheline komisjon kogunes 24. septembril 1930 ja andis põhimõttelise nõusoleku enamusosaluse omandamiseks Raadio Ringhäälingus. Samas esitas komisjon rea eritingimusi ringhäälingu juhatusele.[28]
Oluliseks sammuks riigiraadio kujunemisel oli uue programmikomitee ametisse nimetamine 24. oktoobril 1930. Lisaks paljude organisatsioonide esindajatele nimetati komiteesse teede-, haridus- ja sotsiaal-, sise- ja kohtuministeeriumi esindajad.[29]
O/ü Raadio Ringhääling riigistati kontsessiooni lõppedes 1934. aastal ja nimetati ümber Riigi Ringhäälinguks.
Pärand
Eesti Rahvusringhääling tähistab aastapäeva 18. detsembril. Samal kuupäeval läks 1926. aastal eetrisse esimene regulaarne raadiosaade.
Vaata ka
Riigi Ringhääling oli 1. juulil 1934 riigistatud O/ü Raadio Ringhäälingu tegevust jätkanud ringhääling Eestis. See kuulus ühena üheksast asutusest Teedeministeeriumi koosseisu. Riigi Ringhääling lõpetas tegevuse 1941. aastal.[1] Riigi Ringhääling on praeguse Eesti Rahvusringhäälingu eelkäija.
O/ü Raadio Ringhäälingule, mille kontsessioon lõppes 30. juunil 1934, maksti varade eest 110 000 krooni.
Riigi Ringhäälingul olid saatjad Tallinnas Lasnamäel (lainepikkus 219,6 m) ja Tartus (lainepikkus 586 m), uus saatja ehitati Türile (lainepikkus 410,4 m), kasutusele võeti moodne reportaažiauto. Vabariigi Valitsuse otsusega 5. detsembrist 1938 tunnustati vajalikuks raadiohoone ehitamine Kreutzwaldi tänava ja Faehlmanni tänava nurgale Tallinnas.
Keskmine saatekava kestus päevas oli 1938. aastal 8 tundi 51 minutit.
1939. aastal hakkas senise kolme raadioajakirja asemel ilmuma Raadioleht.
1. mail 1940 oli raadioabonente 93 514, kellest asus linnades 48 649 ja maal 44 865.
In English:
Eesti Rahvusringhääling (ERR) – Estonian Public Broadcasting – is a publicly funded radio and television organisation created in Estonia on 1 June 2007 to take over the functions of the formerly separate Eesti Raadio (ER) (Estonian Radio) and Eesti Televisioon (ETV) (Estonian Television), under the terms of the Estonian National Broadcasting Act. The first chair of ERR is Margus Allikmaa, the former chair of Eesti Raadio. Present CEO is Erik Roose.
The organisation has proved popular since its creation, with ETV becoming the national television channel, creating and producing their own shows. Eesti Rahvusringhääling (ERR) can be streamed live from all across the world from online browsers as well as an app.
Television
ERR's three national television channels are:
- ETV – a general interest TV channel
- ETV2 – programming for children, sports, cultural programming, i.e. quality films and drama series
- ETV+ – Russian-language TV channel for Russian minority
Radio
ERR's five national radio stations are:
- Vikerraadio – a full-format programme
- Raadio 2 – a station specializing in pop/underground music and aimed primarily at listeners aged 15–29
- Klassikaraadio – recorded and live classical and folk music, jazz, and cultural programming
- Raadio 4 – programming for linguistic minorities, in particular Estonia's Russian-speaking community
- Raadio Tallinn – news and information for foreign listeners, including elements from ERR Uudised, BBC and RFI.
History
The Act, which was passed by the Estonian Parliament on 18 January 2007, also appointed Eesti Ringhäälingunõukogu (RHN) (the Estonian Broadcasting Council) to act as the regulatory body for ERR's five national radio channels and single television station.
Regular radio broadcasting in Estonia began on 18 December 1926. TV was first broadcast in Estonia on 19 July 1955. ERR receives a state grant to fund the operation of its five national radio channels and two TV channels. ERR participates in a number of projects within the European Broadcasting Union, of which it is a full member, notably in musical exchanges and concert series. In addition, ERR's Radio Drama Department has won international recognition at events organised by the EBU.
On 19 September 2014, the Estonian government approved the creation of a dedicated Russian-language TV channel as part of the ERR network. The channel ETV+ was launched in late September 2015.[1][2]
https://eesti-esindajad.blogspot.com/2021/12/err-inimesed-rahvus-ring-haaling.html
Kommentaarid
Postita kommentaar